Sindelkatused
Sindelkatused levisid Eestisse Soomest 19. sajandi lõpul, kui Alexander Martin Luther koos Markel Makaroviga asutasid ettevõtte, mille edukamaiks müügiartikliks saidki just katusesindlid.
Esialgu toodi sindleid Soomest, hiljem aga asuti Eestis ise saagima. Teise tähelepaneku kohaselt mäletatakse sindlite tegijatena 19. sajandi rändavaid juudi käsitöölisi, kes kogu töö tegid käsitsi liimeistri ja vastava soonehöövli abil. Seetõttu on mõnel pool nimetatud sindleid ka juudilaudadeks.
Katusesindlid on okaspuupakust saetud 60 cm pikkused lauakesed, mille jämedamas servas on soon ja teisel pool punn. Katusel kinnituvad sindlid teineteise sisse ja moodustavad päris tugeva terviku. Katusesindleid valmistatakse okaspuupuidust, kuna see „liigub” katusel vähem kui näiteks haab. Sindlil on kindel kuju, mistõttu paistab sindlikatus nägusam kui laastukatus. Sindelkatust võib paigaldada kõigile katustele, mille kalle ületab 30 kraadi, eelkõige sobib puidust katusekate loomulikult vanadele, renoveeritud hoonetele, kus ehk varemgi on puidust katus olnud. Aga miks mitte ka täiesti uutele hoonetele − puit on ju eelkõige looduslik ja väga väärikas ehitusmaterjal.
Sindelkatust saab paigaldada kahel viisil: sindlid saab asetada räästa suhtes 90-kraadise nurga alla püsti või dekoratiivsem võimalus on asetada sindlid 30–40 kraadise nurga alla nn kalasaba mustrisse. Viimase paigaldusviisi eeliseks on see, et vihmavesi hakkab sellise katuse peal jooksma üle soone, kuna sindliread paigaldatakse kord paremalt vasakule ja siis vastupidi, alati nii, et soone pool jääks allapoole. Sindelkatuse soone osa peetakse materjali eeliseks, kuid teises vaates on see ka puuduseks, kuna just soonest ei kuiva materjal alati ära ja pikapeale võib sellest alguse saada mädanemisprotsess. Seetõttu tuleb kindlasti suurt tähelepanu pöörata katuse hooldamisele, näpunäiteid leiate hooldusjuhendist.
Hooldustöödest sõltub suurel määral katusekatte vastupidavus, hea peremees vaatab oma katuse vähemalt korra aastas üle, eemaldab lahtise prahi ja immutab katuse vastavalt vajadusele orienteeruvalt 5 aasta tagant. Erilist tähelepanu tuleks siinjuures pöörata neeludele jm keerulisematele kohtadele, kuhu kipub lumi ja vihmavesi pikemaks ajaks seisma jääma. Korrektse hooldamise korral ei ole puitkatustele probleemiks kesta ka 60−80 aastat. Tänapäevaste meetodite ja materjalide kasutamisel arvatakse siiski, et võimalik eluiga on 10 aastat kihi kohta, mis tagab vastupidavuse vähemalt 30 aastaks ja sõltub suuresti katuse asukohast, katuse kaldest, hooldusest ja loomulikult ka paigaldusest.
Katusesindli immutamiseks kasutatakse peamiselt tõrvaõli ja tehnoloogiliselt saab sindleid immutada kas enne paigaldamist neid umbes 50% ulatuses läbi kastes või pärast paigaldamist ja lõplikku kuivamist sindlite välimist kihti üle võõbates. Muinsuskaitsealustel hoonetel kasutame lisaks katuste tõrvamist, kus katusekate kaetakse tulel või muul allikal soojendatud vedela tõrvaga.