Tänapäeval pannakse puitkatuseid väga erinevatele hoonetele, ka ultramoodsate majade projekteerijad on selle materjali enda jaoks avastanud ja kasutavad puitu julgelt.
Sobivaimad hooned puit¬katuste alla on siiski suvilad ja maaelamud, kus varemgi selline katus peal olnud.
Eestis kasutatakse nelja tüüpi puidust katusekatteid: sindelkatused, kimmikatused, laastukatused (pilbaskatused) ja laudkatused. Puitkatuse kattematerjalide vahel valikut tehes võiks ennekõike silmas pidada ehitatava hoone funktsiooni ja sellele sobivat katet. Näiteks laastukatus on siiski üsna arhailine ja sobib kaunistama lihtsamat hoonet. Sindli ja kimmi puhul on juba keerulisem ühte teisele eelistada, materjalina on nad suhteliselt sarnased ja kogenematu silm ei pruugi neid katusel eristadagi. Siiski annab katusekimmi otsi lõigates (näiteks teravaks või ümaraks) saavutada väga dekoratiivseid ja kordumatuid katuseid. Sindli eelisteks on seevastu kindlasti nende ühendamine üksteise sisse, mis jätab nad katusele sisuliselt puidust kilpide ridadena.
Vanasti mõjutas katusekatte valikut suuresti selle hind ja materjali kättesaadavus, nii olid enamasti maapiirkondades levinud laastu- ja laudkatused. Sindel ja kimm olid rohkem ehk linnainimese katusekatted, mida võib tänapäevalgi näiteks Nõmme piirkonnas üsna tihti kohata. Tänapäeval on katusekattematerjalide kättesaadavus ja valik oluliselt kasvanud, seetõttu on inimestel üsna raske oma valikut teha. Väga edukalt kasutatakse nii kimme kui sindleid ka fassaadikatte¬materjalina, tänapäeva arhitektid kombineerivad seda materjali laudisega ja kasutavad ka iseseisva fassaadikattena.
Katuselaast valmistatakse tavaliselt haavapuidust, mille eelisteks võib pidada suhteliselt hästi töödeldavat ja oksavaba materjali. On kasutatud ka kuusepuitu, kuid oksavaba puitu on väga keeruline hankida. Sindlid ja kimmid saetakse spetsiaalsel pingil välja okaspuupakust, kasutatakse nii männi- kui ka kuusepuitu.
Puitkatuse paigaldamine ei ole kuigi keeruline, nõudes ehk lihtsalt aega ja püsivust. Tavaliselt vana katus eemaldatakse kuni sarikateni, viimaseid korrigeeritakse ja rihitakse neile roovitus. Seejärel saab asuda juba katusekattematerjali paigaldama. Ühe sindli, kimmi või laastu paigaldamisega kaetakse orienteeruvalt kõigest 0,014 m². See on ka põhjuseks, et õppinud mehed paigaldavad päevas orienteeruvalt 10–15 m² katusekatet.
Puitkatuste eeliseks võrreldes muude materjalidega võiks pidada eelkõige looduslikku ja väga kaunist materjali. Teiseks ja mitte vähemtähtsaks faktoriks on kindlasti ka renoveeritavate katuste sarikate suhteliselt suured vahed, mis rasket katusekivi kanda ei suuda.
Puitkatuste hinnad on enamasti võrreldavad muude katusekatete omadega. Odavaks neid pidada ei saa, pigem kesk- või kõrgemasse hinnaklassi kuuluvaks. Renoveeritava katuse puhul, kuhu tahetakse alla ehitada eluruume, on täiesti reaalne koos kõigi tööde ja materjalidega sarikatest väljaspoole saada katusekatte ruutmeetri hinnaks 500–600 krooni. Puidu töötlemine pikendab katuse eluiga vähemalt kaks korda.
Tänapäeva puitkatuste elueaks loetakse 10 aastat katusekatte kihi kohta. Reaalne kogemus tänapäeva puitkatuste ja ka teiste suhteliselt uute materjalide osas tegelikult puudub, kuna need katused ei ole lihtsalt jõudnud nii vanaks elada.
Korrektse hoolduse ja tõrvamisega on puidust katusekatte vastupanuvõimet ilmastikutingimustele võimalik kindlasti tõsta vähemalt kahekordseks. Kõige suuremaks vaenlaseks puitkatusele on päike, mille ultraviolettkiirgus lagundab vaiku puidu sees ja seetõttu muudab puidu pudedaks.
Et suurendada puidu vastupanuvõimet, kasutatakse just tõrvamist, mis peab tõstma puidu loomulikku vaigusisaldust (tõrv on ju tegelikult puidust välja kuumutatud vaik). Vanasti pöörati puitkatuse eluea tõstmiseks suurt tähelepanu puidu valikule, tänapäeva tootmistempo juures on rõhk pigem puidu töötlemisel: kasutatakse süvaimmutamist puidukaitsekemikaalidega, tõrvamist või tõrvaõlitamist.
Janek Käärd
OÜ Puitkatused juhataja
Ilmunud Äripäev 01.06.2005