Laastukatused
Laastud on olnud Eestis enamlevinud puidust katusematerjal, nii võime tänapäevalgi avastada vananeva eterniitkatuse alt just laastu- ja pilpakatuseid.
Katuselaastud on ajalooliselt tuntud hiljemalt 18. sajandi lõpust. Laiemalt levisid need siiski 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Kõigepealt asendati seoses rehepeksumasina laiema levikuga õlgkatused Lõuna-Eestis kus 1922. aastaks olid laastukatustega kaetud juba pooled hooned.
Katuselaastu toorainena on kasutusel erinevad puiduliigid, valiku esmaseks kriteeriumiks peaks olema oksavaba ja kergesti töödeldav puit. Seetõttu eelistatakse tänapäeval peamiselt haavapuitu, kuid levinud on ka kuusepuit, mis tegelikult on peenikeste teravate oksakohtadega. Vähemlevinud on männipuidust laastud, kuna männil on suured oksakohad. Haava eeliseks on suhteliselt oksavaba puit, küll aga kipub haavapuit päikese käes rohkem „mängimaˮ kui okaspuupuit.
Enamasti ehitatakse laastukatused kolmekordsena, mis on puidust katusematerjalide jaoks optimaalne. Paksemad katused ei pruugi pärast tugevaid vihmasadusid ära kuivada ja võivad seetõttu mädanema minna. Kahekordsed katused soovitame ehitada ainult vähemtähtsatele kõrvalhoonetele, kuna paratamatult peab kahekordne kate oluliselt vähem vastu. Üldjoontes peetakse tänapäevaste puitkatuste elueaks 10 aastat kihi kohta, lõunapoolsed katuseküljed saavad tavaliselt kiiremini otsa, sest kõige laastavamalt mõjub katuselaastule päikese UV-kiirgus. Hooldamata katus võib jääda sambla- ja oksa-lehesodi alla, mis seob katusel vett, nii jääb pidevalt märja katuse eluiga oluliselt lühemaks hooldatud katuse omast. Hea peremees vaatab oma katusekatte vähemalt korra (või kaks) aastas üle, eemaldab sealt lahtise sodi ja vajaduse korral tõrvab või tõrvaõlitab katusekatte. Puitkatuse kestvuse eelduseks on ennekõike materjali piisavalt kiire kuivamine. Selle tagab kas suurem katuse kalle või puidu kaitsmine niiskuse ja vee eest (lisaimmutamine) ning loomulikult regulaarne puhastamine.
Puitkatused OÜ valmistab nii haava- kui kuuselaastusid pikkusega 510–520 mm, seega paigaldame kolmekordse katuse 165 mm sammuga ja kinnitame laastud pika peenikese naelaga. Seda on oluline teada roovituse (50 x 50 mm saematerjal) rihtimiseks, et laastud hiljem ikka peale sobiksid. Klassikalisel laastukatusel on hari kaetud harjalaudadega, milleks valime võimalikult laia laua, tavaliselt 180 või 200 mm. Viiluotstesse tuleb 150 mm lai viilulaud, ning katuse peale veel servi katma 100 mm laud.
Laastukatuse ehitamisega saab hakkama iga meistrimees, kes suudab haamrit käes hoida, väikeste nõuannete ja näpunäidete abil, ent kuna tänapäeval tegeleb igaüks pigem sellega, milles ennast kõige pädevamalt tunneb, siis oleme nõus ka jõuga appi tulema.